digiarst

Natuke Eriku geniaalsusi ka.

Ralf says:

uudistes rääkis, et meil tulevad digiretseptid

as in meditsiinilised

known|unknown says:

cool

Ralf says:

ei saa mõttest aru

arsti juurde peab ikka minema

known|unknown says:

mitte siis kui digiarst on

known|unknown says:

kurat ma olen oma parima kontrolltöö ära visanud

ajaloos oli küsimus "mis on rahvuslik aare?"

"keskpärane seiklusfilm nicholas cage'iga, millele tehti hiljuti järg"

loeti õigeks

vastus eesti ekspressi artiklile kertu pillarist

Sattusin eile lugema Eesti Ekspressi paberkandjalt Mihkel Kärmase artiklit sellest, kuidas YFU programmi kaudu Ameerika Ühendriikidesse vahetusõpilaseks läinud Kertu Piller kiiruga koju saadeti, kuna väidetavalt oli neiul psüühilisi probleeme. Lugesin lisaks ajalehe veebiruumi kommentaaridele ka tüdruku blogi ja tema kirjutatud seletuskirja ja kindlasti võib öelda, et tegu ei ole psühholoogiliste probleemidega tüdrukuga, kellele oleks tarvis tablette välja kirjutada, ja kommentaare lugedes tekib väga halb mulje YFU organisatsioonist, kuna tuleb välja, et nende programmis on nii mõnigi auk, mis kulmu kergitama paneb. Samuti tekitas artikkel mõnevõrra empaatiat, kuna käisin ju teadupärast isegi mikidemaal seiklemas ja olin täpselt samamoodi sunnitud pea kümme kuud varem tagasi koju tulema.

Ehkki minule osutus saatuslikuks teadmatus, et seal Euroopas hariliku ja vägagi levinud Mantoux' tuberkuloosi-torkeproovi positiivset tulemust põhimõtteliselt suuremastaabiliseks terviseriskiks peetakse ja see, et neil mu meditsiinilist tausta puudutavat ankeeti lugedes kahe silma vahele jäi, et mul see positiivne oli olnud, valmistas mullegi tuska, millisteks muutuvad ameeriklased, kui nad sinust lahti tahavad saada. Kertu seletuskirjast jääb mulje, et enda tagasisaatmisotsusele kirjutas ta ise nii-öelda alla sealse psühholoogi juures liiga avameelne olemine, ja võin tõepoolest nentida, et see, mis meie riigis ei või pooltki nii ebaharilik tunduda, võib seal kasvõi psüühilise haigusena registreeritud saada. Nagu keegi teravmeelne kommenteerija Ekspressi veebiski ütles: meil tarbitakse 12aastaselt juba viina, samas kui jänkistanis ei tohi sellises vanuses kooli peal isegi üksi ringi käia.

Mainiti ka usu pealesurumist, mis ei olnud probleem küll tüdrukule, kellest artikkel pajatab, vaid teistele, kes on YFU kaudu vahetusõpilaseks läinud - seda siis edukalt või mitte - ja pidanud kannatama seda, et ameeriklased kipuvad oma katolikuusku väga forsseerima. Nagu enda kirjutatud lohakapoolsemas kommentaariski ütlesin, läksin ju minagi kahel korral erinevatesse kirikutesse ja kui tuli kord järjekorda võtta ja hakata ükshaaval põlvitades võtma vastu püha leiba, ütlesin ma võimalikult viisakalt, et ma jätaks selle pigem vahele, ja mu nõustaja, kes oli tegelikult väga sümpaatne inimene, ütles seepeale, olles tuttav mu religioosse taustaga (õigemini selle puudumisega), et ma koguks end rahulikult ja teen seda, kui valmis olen, aga oleme ausad, mina ja arvatavasti ka paljud teised eestlased poleks nõus isegi kümme kuud pärast Ühendriikides veetmist laskma mingil kitlis tobujussil endale jahust tehtud küpsist suhu torkama.

Ameerika Ühendriikide puhul kehtib tõepoolest soovitus, et kui pole midagi öelda, siis pole seda tarvis teha, ja kui on midagi öelda, siis pead pikalt järele mõtlema, kas seegi ära tasub. Mina olen teatavasti ju üsna ava- ning vabameelne inimene ja kipun ütlema mida iganes süda lustib, seega on ainult kaks võimalust: Kertu on verbaalse eneseväljenduse poolest täpselt minusugune või on nad seal YFU's peast täiesti soojad. Igatahes oli ehk tõesti Kertust üleliigne tuua välja mineviku deemonid ja rääkida mitme aasta tagustest toitumishäiretest ja muust sarnasest. Kahtlemata tasub seal vakka olla. Meeldis mulle kord ka ühe mu blogipostituse kommentaar, kus keegi nutikas ütles, et ameeriklased ei taha mitte kõigile meele järele olla, nagu nad ise väidavad, vaid üritavad teisi enda meelejärgseteks teha.

vaheaeg

Viimasel ajal eelistan telekavaatamist arvutikasutamisele. Imelik küll, aga järsku pakub teadmata põhjusel pehmel materjalil lösutamine ja DVD või mõne telekanali vaatamine mulle rohkem rahuldust kui klaviatuuri piitsutamine.

Samuti pole ma ammu nii palju söönud, kui käesoleval vaheajal. Eile sõin ma päeva jooksul vähemalt neli korda ja mul on tekkinud ebameeldiv komme tarbida mittesoovitatavas koguses rämps- või kiirtoitu. Eks selles ole omamoodi süüdi ka see, et mu rahakott praegu veidi paksem juhtub olema, aga ega sedagi lõbu kauaks ei jagu, kuna suur osa IRL'i tööotsaga teenitud rahast sai raisatud DVD'dele ja teistele lõbudele, kuid eks see ole ju hea, kui vaheajast rõõmu tunnen. Aeg-ajalt pakubki niisugune raharaiskamine meelerahu.

Täna õhtul ootab veel ees Saw VI esilinastus, millele eelnevalt joon kino kohvikus ära ühe Bloody Mary, mis, nagu filmi brošüüril reklaamitakse, pileti esitamisel vaid 40.- on (ma oletan, et see on hea pakkumine), aga kindlasti küsin neilt, milliseid vürtse nad kasutavad. Saw filmidest on mul mõistagi siiber, aga mul on juba viimased neli aastat olnud komme 29. või 30. oktoobri õhtul järjekordset osa vaatama minna. Saw VII, muuseas, tuleb 3D's.

Leidsin vanemate raamaturiiulilt ühe pööraselt naljaka teose, mida kõigil lugeda soovitaks: Salvador Dalí "Geeniuse päevik".

allergia pähklitele ja coffee in kokku ei sobi

Ah sa raks, kuidas üks päev Coffee IN'is nalja sai.

Ostsin ühe Coffee Mocha, kuna mulle kui NPNK kaardi omanikule on see 50% allahindlusega, mis tähendab, et selle mõnusalt maheda vahukoorega kuuma joogi eest pean maksma ainult kuusteist krooni. Kui sealne müüja - mõistagi noor arvatavasti üliõpilasest tüdruk - minult küsis, kas ma pähkli- või šokolaadipuru soovin, küsisin vaid viimast, kuna neil pähklitel on ebameeldiv komme hammaste vahele kinni jääda, ja märkasin siis, et šokolaadipuru kaussi on sattunud tubli hulk pisikesi pähkleid.

Küsisin, et kas see veidi ohtlik ei ole, sest kui inimene on näiteks pähklitele allergiline ja soovib ainult šokolaadipuru, võib see niiviisi viia südamerabanduseni ja kui seda inimest aidata ei jõutaks, surmani. Ta vaatas mind sellise näoga, nagu oleks mu surmaotsusele alla kirjutanud, aga ütlesin kohe, et mul sellist probleemi ei ole. Lõpuks kohmas ta, et on väga ettevaatlik, kuid eks ole seda minuga küll varem juhtunud, et vahukoorel on ainult šokolaadikribalad, aga ikka mõni õnnetu pähklijupike lõpuks hammaste vahel päevitab. Heh.

ma vihkan ämblikke!

Kummaline tõesti, aga nüüd, kus ma kodus õues suitsetamas käin, olen ma järsku hakanud märkama elu enda ümber, ja mitte seepärast, et suitsetamine tapab. Kui tobi ette panna ja seda rahulikult näiteks ööpimeduses kimuda, tekib paar vaba minutit, et üksi suitsetades jälgida enda ümber toimuvat ja see on pehmelt öeldes väga kole! Praegu nägin just majaseinal ronimas kolme ämblikku ja enne üht eriti tigeda välimusega karvast pruuni eksemplari, kes rahulikult akna kõrval mööda krohvi ronides ettevaatlikult esimeste koibadega pimedalt ja tuhmilt kompis.

Ja teate, mis on kõige haiglasem? Selle sissekande kirjutamise käigus tekkis mul mõistagi paranoia, et nad on kõik mu ümber - kõik teised inimesed, kes samuti ämblikke kardavad, teavad kindlasti seda tunnet, mis tekib, kui näed veebis pilti mõnest eriti tigeda välimusega elukast (jalgadel hakkab kõditunne, vaatad enda ümber ringi) - ja nägin, et üks suure kehaga must isend ripub mu radiaatori vahel. Ilma naljata, pidin ema siia kutsuma ja laskma tal see tolmuimejaga kõrvaldada. Tean, et jätan endast mulje kui täielikust titest, aga mis parata... inimestel on oma hirmud, minul on selleks need kuradi kaheksajalgsed ebardid.

Muuseas, kui inimesed ütlevad alati, et ah, nemad kardavad ju meid rohkem kui meie neid, siis nemad ei taipagi, et mingid tohutu suured kahe silma ja kümne sõrmega tegelased on, kes neid tolmuimejaga rünnata võivad, ja omasuuruste olevuste maailmas on nad tegelikult halastamatud kiskjad, kes endast vähegi väiksemaid ja rahulikumaid tegelasi mõnuga niidi sisse keeravad ja siis vedelikest tühjaks imevad. Samuti lugesin hiljuti netist, et ämblikud võivad tolmuimejast välja ronida. Seda te ei teadnud, ega ju? Vot nii!

Olen märganud, et ämblikud on viimasel ajal kole suureks läinud. Too, kes õnnetult ja arvatavasti mulle kuuldamatult kisendades tolmuimejakotti lendas, oli vaevu knopkasuurune, aga seesamune pruun jäletis, keda vaid paar tundi tagasi seinal nägin, andis oma koibade ulatust arvestades vähemalt tikutoosi mõõdu välja ja alles hiljuti sattusin tualettiruumis vastamisi peletisega, kes võiks tolle tikutopsisuuruse ühe ampsuga ära süüa. Mind hirmutab ämblike puhul just kõige enam teadmine, et nad on alati su ümber! Vahel küll lahutab sind neist sein või klaas, mõnikord ronivad nad su näol, kui sa magad, või siis liduvad nad üle su varvaste, kui arvutis blogipostitust kirjutad... aeg-ajalt sa küll märkad neid, aga mõtle, kui tihti sa satud nendega kontakti ilma neid tähele panemata. Tänagi märkasin ma neid koletisi ainult seepärast, et vaatasin meelega ringi, lootuses ja kartuses neid silmata.

Ma vihkan ämblikke!

ovaalne portree

On vast tülikas asi see kirjutamine. Vahel tunnen end kui laps, kes tühjade taskutega kommipoes on. Tahtmine nagu on, oskus paistab samuti olevat, aga ideid ei ole. Puuduvad isegi uitmõtted, mida arendada. Täna näiteks hakkasin küll mõtlema, et kui skisofreenik vihkab Haribo kummikarude maitset ega söö neid meelsasti, kas talle siis tundub poes olles, et kummikarud vaatavad talle tigeda näoga otsa, aga mis sa sellest ikka nii väga arendad. Nädalapikkusel vaheajal, mis reedest algab, proovin siiski kirjutada ära ühe töö esseekonkursi jaoks, milles eesti keele õpetaja osaleda soovitas. Ja kuna ma oma vabast ajast peaaegu üldse ei kirjuta, siis on mu koolis kasutatavate vihikute - eriti reaalainete omad - täis sorgeldatud igasugu eriskummalisi ja veidraid märkeid ja tähelepanekuid. Mõned neist on tõtt-öelda päris koomilised.

No ja homme on bioloogias ja kirjanduses kontrolltööd. Loodetavasti saame bioloogias kasutada töölehte, mis me eelmises tunnis iseseisvalt ära täitma pidime. Äkki ei tulegi päris mehemõõtu kontrolltöö, vaid kõigest kergemat sorti tunnikontroll. Kirjanduse töö aga keskendub 20. sajandi esimese poole kodumaisele kirjandusele: rühmitustele nagu Siuru, Tarapita või Noor-Eesti ja erinevatele kirjanikele, sealhulgas luuletajate hulgast Gustav Suits või Ernst Enno ning prosaistidest Friedebert Tuglas (kelle novellid mulle tegelikult täitsa istuvad - neljast loetust oli "Inimese vari" parim) ja Oskar Luts. Üldpilt peaks mul justkui selge olema, aastaarvude meeldejätmisega on aga probleeme. Panin pilte vahtides tähele, et üks mu klassivend näeb August Gailiti moodi välja. Ja huvitav, kas Marie Underit kasutati näiteks Noor-Eestis seksuaalselt ära ka? Ta nägi seal viie-kuue meesisiku keskel kuidagi väga ahistatud välja, ehkki naeratas.

Mis veel kirjanduse tundi puutub, siis on me õpetaja pähe võtnud, et suudab minust laiskusdeemoni välja peletada ja mulle tundub nüüd, et ta panebki mulle muudkui regulaarselt kolmesid vaid selleks, et sundida mind vähegi rohkem kodus õppima, aga keemiate, matemaatikate, füüsikate ja muude problemaatiliste ainepoiste keskel pole mul nendeks humanitaaraineteks teps mitte aega, nii et vabandust küll. Vähemalt lugesin homseks kontrolltööks need mõnikümmend õpikulehte uuesti läbi. See neetud Eesti kirjandus ei hakka mind vist kunagi köitma.

Lugesin täna Wikipediast ka veidi Edgar Allan Poe artiklit, kuna plaanisin end tema loominguga uuesti veidi kurssi viia, ja panin siis tähele, et tema žanriks võib tõepoolest gootika lugeda. Kui õpetaja meilt tunnis küsis, millise kirjanikuga täpselt tegu on, pakkusingi nii, aga tema vastas seepeale, et vale ja luges õigeks, kui keegi teine ütles, et õudus. Poe on mõistagi õuduskirjanik, aga see tundus ju idiootselt ilmselge vastus. "Ovaalne portree" on muuseas üks Poe lugudest.

solaris (2)

Ei saa mina üle Solarise eskalaatorite veidrast paigutusest! Miks ei või need ometi kõrvuti olla? Alati, kui tahan näiteks üles minna, pean kõmpima teisele poole korrust, kuna leian end muudkui selle eskalaatori eest, mis teisele poole läheb. Kuidagi väga segane ja robustne on nende paigutus. Vähemalt näevad liftid kenad välja, kuigi üllataval kombel olen ma kasvanud niivõrd pikaks, et pean neis seistes juba pea küürutama. Tahtsin ka oma Cinamoni klubikaarti kätte saada, kuid ei viitsinud sabas passida. Mis sellesse aasia kiirtoidu letti puutub (YamYam), siis jäin täitsa rahule, kuigi nuudlid polnud absoluutselt sellised nagu lootsin - riisi ei hakanud võtma, kuna olin kindel, et ma ei saa sellisel juhul pulkadega süües absoluutselt hakkama. Eks ma siis järgmine kord jään ikka riisi juurde ja võtan lihtsalt kahvli ning olen ebakultuurne. Näiteks Jaapanis, vaadake, saab riisi mõnusasti pulkadega süüa, kuna see on alati väikestes tükkides, mida on kerge pulkadega tõsta. Hea seegi, et pulgad karedad olid, mind koledasti häirivad need siledad, mis hullupööra libedad on.

Toidupoes (kus pooleliitrine Ben & Jerry's importjäätis muide allahindlusega sada krooni maksab) suitsu ostes ei küsitud minult dokumenti. Olen märganud, et nad ei võta ID-kaarti kunagi enda kätte, vaid lasevad seda sul endal peos hoida ja vaatavad siis sünnikuupäeva. Paaril korral on esinenud, et nad vaatavad mulle sigaretipakki läbi lastes ja raha võttes sügavalt silma ja kaalutlevad siis hetke ning küsivad isikut tõendavat dokumenti alles siis, kui rahatäht juba peos ja mul pakk juba taskus on. Täna vahtisime kah müüjaga tubli paar sekundit tõtt, aga ju ta siis lõpuks otsustas, et ma olen täisealine.

Pühapäeval käisin IRL'i peol Swissôtelis. Tähelepanelikud inimesed võisid mind tol õhtul viivuks telekast näha, samuti nägin end häguselt eilses Reporteris ja AK's. Pidu ise oli vahva. Märkasin, et kallim veinipudel nende menüüs maksis 90 000 krooni. Sten, kellega seal käisin, vingus koguaeg, et söök on mage - pakuti viinamarju ja maasikaid, mida sai puhta šokolaadi sisse kasta - ja pidime siis lõpuks Hesburgerisse minema, mille venelasest töötaja mu esitatud, kuid tema välja mõeldud nalja peale naerda kõkutas. Muuhulgas ütlesin tere Juhan Partsile ja rääkisin natuke Tanel Talvega Ärapanija saate kohta, Mart Laariga juttu ajamiseks sobivat hetke ei leidnudki. Vaade hotelli 30. korruse restoran aknast on mõistagi võimas.

solaris

Leidsin eile kooli ja töö vahel paar vaba tunnikest ja piisavalt julgust, et külastada uhiuut Solarist, mis minu mäletamist mööda ühe Postimehes avaldatud artikli kohaselt arhitektuurispetsialistidest kunstiteadlaste meelest Pariisi Pompidou kombel täielik ebaõnnestumine on ja mida netimaastikul neetuks peetakse, kuna lisaks laevaringule pidi äärepealt hoonesse lendama puu, mille ümberkukkumist õigel ajal ohjeldada suutis. Käisin ära, olen elus, meeldis igati! Rahvast oli mõistagi meeletult palju ja miskipärast keeldus lift mind neljandale ja viiendale korrusele toimetamast (taipasin hiljem, et seal käivad ehitustööd - või oleks õigem öelda parandustööd?), aga sealne suur ja turistisõbralik Apollo raamatupood oli näiteks väga sümpaatne. Ostsin Peeter Sauteri "Vere jooksu" ja lugesin seda siis tund aega koridoris ühel väga ebamugaval pingil - ja hiina toitu pakkuv kiirtoidulett on väga teretulnud.

Coffee IN'i, mille olemasolu kinnitas ruumiliselt ehitise poode ning söögikohti kujutav virtuaalne kaart, ma kahjuks ei leidnudki, aga see on ju hea, kuna olen nende poolt pakutavat NPNK pangakaardi omanikele pakutavat viiekümneprotsendilist soodustust viimasel ajal liigagi tihti ära kasutanud ja kulutan lühidalt öeldes sealse kohvi peale üle mõistuse palju pappi. Kõiki poode ei viitsinud ega jõudnudki külastada, kuna ei tundnud üleliigset vajadust end läbi meeletute rahvamasside pressida ja mul oli mantlis ka kole palav - miks ei võiks seal olla külastajatele tasuta kasutamiseks mõeldud garderoobi? Nägin täiesti juhuslikult endist klassiõde Egelyni.

kas vägi läbistada või läbi vägistada?

Viimased kaks nädalat on möödunud nii töökalt, et pole õigeks veebikasutuseks üldse aega jäänud. Olen olnud vaikne nii foorumites, Twitteris kui ka mõlemas blogis. Mis teha, pärast kooli kohe IRL'i kontorisse ja seejärel Mustamäele tööd rabama ja üheksa paiku koju jõudes justkui energiat ei jagugi, lasen end duši all sooja veega üle ja siis heidan pikali ja loen Une-Mati tulekuni raamatut. Otsustasin siiski, et kuna mul vähemalt tänane õhtu rahulik ja vaba on, siis võtan paar hetke, et üks sissekanne kirjutada, aga teadupärast - või vähemalt minu arvates - on sissekannete vahele tekkivate pausidega alati seesama probleem: kõik päevade jooksul koondunud mõtted ja hetkeks jäädvustatud uitmõtted ununevad ruttu ja jäävadki siis mainimata.

Minu elu on mõistagi nii igav, et ma räägin lohisevate lõigupikkuste lausetega nõmedatest reklaamidest, mida olen telekast näinud, aga praegu ei tule isegi sel teemal pähe midagi, mille kallal õieti ilguks. Võib-olla tasuks ehk siiski mainida, et pean naljakaks, kuidas tolles 3D-prillidega A Le Coq'i nelipaki reklaamis naised läbi nende prillide langevarjureid vaatavad ja mehed omakorda bikiinides naisi, päris seksistlik teine.

Postituse pealkiri pärineb Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiive". Olen muide täheldanud, et paljud usuvad, et tegelikult kannab see nime "Alternatiivne", aga kuna ma hiljuti üle kontrollida tahtsin, kas mul toosama rida luuletusest ikka õigesti meeles on, kinnitas mu "Päikesepillaja" koopia lõplikult, et õige on siiski "Alternatiive". Kui ma nüüd ei eksi, pani mu eesti keele õpetajagi sellega puusse.

kas sina mõtled milka šokolaadi süües lehma(de)le?

Kooliajal olen ma väga tihe telekavaataja, seega ärge imestage, et iga kolmas postitus räägib mõnest reklaamist või telesaatest, mida olen juhtunud nägema, nagu näiteks eile, kui sattusin peale ühele osaliselt arvutiga loodud reklaamile, kus säraval rohumaal seisev lehm järsku punase mööduva frisbee kinni püüdmiseks üles hüppab ning siis me kohe üht enda aias istuvat naist näeme, kes Milka šokolaadi sööb ja taipab, et tegelikult on tegu tema koeraga, mis pani mind mõtlema, kas olen imelik, sest ma ei mõtle küll kunagi Milka tooteid süües ei aasadele ega lehmadele, ehkki see loom nende šokolaaditahvli(te) pakendi(te)l seisab, ja kui isegi on keegi, kel niisugune assotsiatsioon võib tekkida, on see arvatavasti pigem inimene, kelle alateadvuses on tugev soov mõnele farmiloomale pärakusse pista, ja seegi oleks vast pigem kokkusattumus; samuti olen kindel, et Milka tehases-peakontoris on kõikjal tohutud lehmade maalid ja kõik sealsed töötajad on sunnitud neid hindude kombel kummardama.

Edit: tegin sissekande ümber, kuna see oli tõesti üks grammatiliselt ja stilistilisemalt vigasemaid, mille kunagi kirjutanud olen ja mul hakkas tõepoolest piinlik, küll aga peate nüüd taluma mu ääretult pikki ning lohisevaid ja venivaid lauseid... õigemini ainult ühte, heh.